Olin just veel keerlemas oma sisemise transformatsiooni keerises – täpselt nagu oleksin sattunud pesumasina trumlisse – kui helises telefon. Teisel pool oli minu sõbranna Raili. Tema hääl oli konkreetne ja natuke kelmikas: „Olen Tartus Estraveli kontoris. Ma ei saanud ju siit lihtsalt mööda minna! Mõtlen, et ostan Egiptuse reisi ära. Seekord ei saa mitte keegi teine minuga tulla nii, et Kuuseke ?“

Raili oli mind vähemalt kümme+ aastat Egiptusesse kutsunud. Ja mina olin alati kuskil mujal – tööde, tegemiste ja kohustuste sees. Ka seekord olin ma mõttega hoopis mujal. Aga minus tukstas miski-piinlik hakkas juba endalgi! Tegelikult ju sisimas tahtsin minna. Nii lipsaski mu huulilt vastus: „Nojah, küll siis tulen.“ Aasta oli 2018, juuli lõpp! Raili broneeris piletid. Maksime kumbki 50 eurot ettemaksu jne. Ma unustasin kogu loo. Jaanuaris 2019 tuli sõnum: aeg on ülejäänud summa tasuda, sest reis algab 11. veebruaril. Oh seda üllatust! Ja veel- mul polnud isegi passi!

Niisiis tegin passi, maksin reisi välja ja peagi istusin juba Raili kõrval lennukis. Minu esimene lennureis. Tõusime taevasse, pilved libisesid mööda. Minus ilmustas end lapselik imestus, mis on mind saatnud igal reisil. Ja siis ma küsisin täiesti siiralt: „Kuule, kas me läheme Aafrikasse vä?“. Jah just see Vä, sest alles sel hetkel tekkisid minus seosed 5. Klassi ajaloo ja Egiptuse koha pealt. Saate ju aru, et kogu kodutöö oli mul tegelikult tegemata. Täna ma ju tean, et Sarm el Sheikh on Siinai poolsaarel, mis kuulub Aasia alla. Aga tol hetkel oli see minu maailmapilt – nii aus ja vahetu.

Reisida on mulle alati meeldinud… Küsimus polnud kunagi reisimises. Aga üksinda last kasvatades ja maailma raskust enda õlgadel kandes – hiljem juba teraapiatööd tehes – polnud ma enam ammu saanud ette võtta pikki reise. Isegi vist oma 20 aastat! Ja lennanud olin vaid korra helikopteriga Sotsist Punasele Lagedale aastal 1988! Nüüd, täiesti ootamatult olin lennukis teel Punase mere poole. Ma oli päriselt täiesti ettevamistamata. Juba lennujaamas jõudis minuni esimene üllatus – kõikjal olid ainult mehed? Sama kordus ka hotellis. Koristajad, teenindajad, isegi kõige väiksemad ametid – kõik olid meeste käes. Mina vaatasin ringi ja imestasin nagu väike laps, kes on sattunud täiesti teistsugusesse maailma.

Saabudes tahtsin linna peale minna kohe päeval, et kõike näha ja kogeda. Raili aga ütles kindlalt: „Ei, me lähme pimedas! “ See tundus mulle arusaamatu – kuidas ma linna siis näen, kui kõik on varjudes? Aga nii see oli. Käisime ära, vahetasime raha, ostsime telefonikaardi ja tulime hotelli tagasi. See oli mu esimene tõeline kohtumine Egiptuse rütmiga. Või siis vaid Allah teab millega.

Järgmisel hommikul viis hotelli buss meid El Kaheima randa. Kell oli pool kümme, 12. Veebruar 2018 kui ma astusin esimest korda Punasesse merre. Vesi oli jahedam, kui ma olin ette kujutanud. Aga ma käisin ära. Tulin veest välja, istusin Raili kõrvale kottoolile, hingasin sisse ja hingasin välja… Ja siis see juhtus. Minu kõrva ääres käis päriselt füüsiline klõps. Kõva klõps! See oli heli, mida ma ei unusta iial. Ma pöörasin Railile poole justkui mingis selgusehetkeuimas ja ütlesin täiesti veendunult: „Ma tahan siia kolida. Ma tulen siia elama.“ Sellest hetkest algas minu Egiptuse lugu.

Pimedas liikumine ajas mind täiega hulluks. Mitte midagi ei saanud logistikast aru! Täna muidugi mõistan et 90% Egiptuse igapäevaelust toimubki pimedas. Kõige eredamalt on mul meeles esimene Vana Turu ehk Old Marketi külastus. Olime Coral Hills hotellis, mis on jalutuskäigu kaugusel nö vanalinnast. Mina ei saanud aru kuhu või kuidas me sinna saime ja veel pool aastat hiljem arvasin, et see kõik asub kusagil mujal. Aga elamus missugune!

Imetlen Raili kannatlikkust minuga kõikides poodides sees käia ja lasta endale lõputult kõike pakkuda ja peale määrida. Tegelikult oli asi aga hoopis selles, et mina püüdsin viisakas olla! Tundsin ennast väga veidralt, sest vastupidiselt Eestile omase distantsi hoidmisega, oli siin kõik hoopis vastupidi. Niisiis läks meil tunde! Ma küll ei ostnud mitte midagi aga mälestus on võimas. Üldse sel esimesel korral Egiptuses ma ostsin väga vähe. Oli mul ju plaan peagi päriselt Sharmi elanikuks saada.

Minu jaoks kõige olulisemaks kohaks kogu selle 11 päeva jooksul sai Il Mercato piirkond. Kui sa kõike seda siin edasi loed, siis aasta pärast selgubki põhjus. See siis 2020. Aga selle esimese reisiga sai ikka veel palju nalja. Mul tekkis austaja! Siin maal muidugi tavaline asi, aga mina värske turistina olin väga üllatunud. Ja tema- nagu ikka selline rosinasilmne kompvek määramatus vanuses. Muidugi käisime kohtamas! Kuldne kuu ja tähistaevas andsid oma panuse ja nii see pea mul sassi läks. Tema nimeks sai Figaro! Sest mingil hetkel oli ta lihtsalt igalpool.