Author name: MIM

Ma tunnen praegu, kuidas elu keerab jõuliselt mu praeguse projektsiooni lehekülge ja paigaldab mind kuhugi uude asendisse. Arvasin aastaid, et sätin olemasoleva sobivalt siia, aga see pole üldsegi nii. Iga ümberasumine, keskkond – nii välis kui sise, elamise kultuur, vastuvõtlikkus on erinev. Mina inimesena ei muutu. Küll aga teiseneb mu vaatenurk, samuti transformeeruvad unistused ja […]

Suurem vaidlus inimkonnas on olnud nähtava ja nähtamatu vahel. Kui religioon välja arvata, siis puudutab see nägijaid, tajujaid ja ka lihtsalt väga tundlikke inimesi. Nõidu otseselt enam ei põletata aga erinevad tühistamised on suht sama, ole sa siis, kes oled. Mu tänase jutuajamise teema on aga tõelise ja näilise paralleelsus. Kas see mida me näeme

Teate seda laulu – kell on kolm, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, uksehoidja on ka inimene! Olen elul lasknud ennast toimetada väga veidratesse kohtadesse ja olukordadesse. Kas siis naljakad, ilusad, koledad või niisugused, mis teevad nõutuks. Sellistel puhkudel on teatav vastuolu. Ühest küljest on vaja jääda hinnaguvabaks vaatlejaks ja teisest jälle võtta igast loost midagi endale.

Iga päevaga ja iga tunniga aina rohkem olen ma Armastus. Need protsessid, mis inimene oma elu erinevatel ettappidel läbib on nii huvitavad. Kiht kihilt. Mis iganes teemal. Mu elus on olnud mitmeid armastusi. Minu armastamise olemus on sügav ja tugev. Kannan endas vahel aastakümneid teatud tundeid. Häid tundeid. Täna ma näen, kuidas minu suhete ja

Kuidas ikkagi õigesti manifesteerida? See on lihtne ja mittelihtme korraga. Oma soovi leidmine tuleb kergelt. Kallis Universum,  ma olen tänulik kõige selle eest, mis mul juba on ja ma nüüd olen valmis vastu võtma veel rohkemat.  Soovin oma ellu xxxx –(ole täpne)! Aitäh, et mul juba on xxxx (ehk siis olevikus tänan, et mul juba

Lapsed pidavat naerma ja rõõmustama sadu kordi päevas. Nuu aga meie, täiskasvanud. Hmmm? Võtame ennast ikka hirmus tõsiselt. See on ülehinnatud! Kui olen olnud paar nädalat Eestis ja lendan tagasi sooja siis esimesed päevadel tuletavad kohalikud mulle meelde et – ehhee Naerata! Mulle, kes ma ilmselt mitmekordselt ületan keskmise põhjamaise persooni rõõmsameelsuse kvoodi. Ei teagi

Paljude aastate jooksul haridusvaldkonnas töötades olen märganud, et kõige suletumad uute asjade vastuvõtmisel on pedagoogid. Koolitustel istutakse ikka suures osas käed ja jalad risti. See on kaitsepositsioon. Siinkohal ei ole aga asi üldse mitte pedagoogides endis vaid ühiskonna surves mis keelab eksida. Või siis on inimesele jäänud arvamus, et ta ei tohi eksida. Õppimine siin

Vahel ei taha mittemidagi öelda. Püsidki vaikides nagu iidne sammas. Minuga toimub see tavapärselt siis kui olen endal lasknud laiali minna. Minu keha kutsub mind korrale ja tõmbab fookuse siis mingi tasakaalutuse näoel endale. Hõre enesetunne jätab kõrvale kõik välise ja nii ongi tulemuseks vaikiv taastumine. Loeb vaid see mis hetkel minuga toimub. Sellised protsessid

Ja selle kõrvalt teen asju, mis mulle meeldivad omas tempos. Viimase paarikümne aasta lapsed oskavad seda kõike oluliselt paremini. Meie nö varem sündinutena oleme käinud läbi erinavaid teid ja radu mõistmaks, et tohimegi ise ostsustada kuidas elada. Mina sündisin protesteerima reeglite vastu mida keegi kuskil välja mõtles. Juu ma olin siis oma eelmistes eludes sinnamaale

Tunne, et on nii hästi ja läheb aina paremini, tähendab kõrget energeetilist sagedust. Tavapäraselt ongi inimene siis oma elus õiges kohas. Kui vähe või palju me niiviisi tunneme on muidugi igaühel erinev ja sõltub palju harjutamisest. Jah – harjutamisest vabaneda mittetoetavast ja hoida fookus endal. Sh ka tähelepanelikkus lille ja liblika suhtes või ütleme siis

Maailmad, ühiskonnad ja elud on kihilised. Energeetilses väljenduses öelduna on paralleelsused ja dimensioonid. Kindlasti olete kuulnud, et nüüd me paigutume ümber ja kõrgemale. No see ei tähenda seda, et hakkame pakkima ja ükshommik lähme. Järgmisele tasandile liikumine toimub läbi hingearengu ja inimeseksolemise kasvamise Universumi toel. Kuid nagu ikka oleme me kõik oma lugude ja eluülesannetega

Mine korraks ajas tagasi oma 30 ndasse eluaastasse. Aega mis on justkui meie täiskasvanuea määratlus. Aega kus justkui peaks olema teatavad tarkused ja elustandardid paika loksunud ja nö midagi ka juba endal olemas. Seda endal olemise asja mõeldakse pigem siis materiaalses svääringus- mees-naine-lapsed-auto-jalgratas-hobune-eluase-tasuv töö -eksole. Kuidas sinul oli? Hingelise ja vaimse teadlikkuse tasandil on see

Esimesed märgid, et midagi täiesti pöörast on tulemas saabusid juba talvise pööripäeva paiku. Talvist pööripäeva olen ma alati kõige tugevamini tunnetanud. Võimalik, et see on valgusespektri suurenemine ja ikkagi uue aasta loomine. Kuigi neid uusi aastaid saame me alustada aina ja aina. Praegune mitmekordne start on ühtlasti ka täiesti uue ajastu ja enengeetiliste tasandite avanemine.

äga kirev kuuvahetus oli. Mulle! Mahtus sinna kolimine uude korterisse. Emostioonide möll. Palju inimesi ja suhtlemist. Kuna energiad ja uued energeetilised perioodid on üliintensiivsed siis toimub kõik väestatud vormis. Pinnale tulevad peidetud kihtide ja salalaegaste teemad. Kõik käib väga kiiresti ja siis ei pruugi ka teravamad pliiatsid jõuda kogu kraami ära lahustada. Seega mis iganes

Kui see saabub- see tunne, et on nii hea tunne, siis on ikka tahtmine selles selili püherdada. Noo nii hea on. Selline reaalsuse-maanduse-kohalolemise ja sügava rahuolu kõdistav tunne. Vaatamata kõigele mis ümberringi toimub. Vaatamata sellele, et võibolla mõni hetk tagasi oli kõik teisiti. Oma kogemusest saan öelda, et minul on see siis kui on tulnud

Olete rihmad kinnitanud. Viimane peatumine enne suurt starti! Tegelikult startis juba mõni päev tagasi ära aga liigume igaüks omas tempos. Minul siin päiksese all elades on tajud erksamad, sest Päike – meie maailma hellitaja- on pidavalt olemas. Üldine prognoos aga selline, et tuleb veel lahkumisi asjadel-inimestel-olukordadel. Veel ja veel, aga-see tundub pigem loogilne. Meie nägemise

Aasta esimene kuu on jõudnud poole peale ja me peaksime olema ära kohanenud. Katsetasin seekord niimoodi, et umbes 40 tundi aasta algusest magasin ja lihtsalt olin ja nautisin mittemidagi tegemist. Tuli hästi välja. Salajane lootus oli kaa, et vast tuleb siis rahulik ja mõnus jätkumine. Ma olen täpselt nii noor, et kiirustamine pole enam moodne

Oleme siin nagu ikka ja iga uue algusega tuleme taas tühjusest. Mittekuskilt. Nagu väikesed idukesed sirgume laotuse all lootuses kasvatada imeilus kroonõis. Olematuse hetkes selle tabamine on väga eriline tunne. Samas on selline võimalus iga hommik v nädal ja kuu ja sünnipäev jne. Või vahel lihtsalt teadmine, et nüüd on nii. Mina ei anna kunagi

Kohe on kummardamise ja aplausi aeg! See etendus saab läbi ja on analüüsikoht. Vaata tagasi oma elu ajajoonele. Tõusud ja langused, kurvid ja peatused. Tegelikult on isegi väga äge see aasta paberlile joonistada- paljude teiste aastete kõrvale. Just! Mina ei ole mingi lubaduste andja vaid pigem selliste sprindilõikude planeerija. Kui need silme ees on siis

Slummilaadses agulis posti küljes kõikudes mõtlesin, et kuidas inimesed saavad välja sellistest kohtadest? Pakun, et see on usk võimalustesse, eneseusaldus ja tohutu töökus. Mitte, et see töö peaks tingimata raske olema -pigem eesmärgipärane tegevus ja kogemuste omandamine. Vahel on asju mida ei saa võtta isiklikult kuid mis on olulised meie elutrepil. Muidugi on oma osa